Pz binaarsed variandid

Klorosariin: O-isopropüülmetüülfosfonokloridaat metüülklorofosfiinhappe O-isopropüülester [CAS ] 4. Maismaal elavate imetajate seas ainulaadsena omab ta lisahammast põses, mis asetseb eelpurihammaste ja purihammaste vahel- kas see kujutab endast liigarvulist purihammast või piimahammast, mis säilinud täiskasvanueani, on ebaselge. Esimesed teated liigist kirjeldasid teda kui ilusat, tema võlu viis tema valimiseni Lääne-Austraalia vapiloomaks ja tema väljasuremise ärahoidmiseni.

Pz binaarsed variandid

Spetsiaalsed tugevdused relvakinnitusrakistele Märkus 3. Käesolev punkt ei hõlma soomustatud tsiviilsõidukeid ja -veokeid, mis on mõeldud raha ja väärtesemete transpordiks ML7 Keemilised või bioloogilised toksilised ühendid, «pisargaasid», nendega seotud varustus, komponendid, materjalid ja tehnoloogia Märkus. Käesolevas nimekirjas nimetatakse «tehnoloogiaks» spetsiifilist informatsiooni, mis on vajalik kaupade arendamiseks, tootmiseks ja kasutamiseks ning mis võib hõlmata nii tehnilisi andmeid kui ka tehnilist abi a.

Bioloogilised ühendid ja radioaktiivsed materjalid, mis on kohaldatud sõjas kasutamiseks, inim- või loomkaotuste põhjustamise ja seadmete või keskkonna kahjustamise eesmärgil, ning keemiarelva CW ühendid b.

Keemiarelvade binaarsed ja põhilised lähteained: 1. Alküül- metüül- etüül- n-propüül- või isopropüül- fosfonüüldifluoriidid nagu DF: metüülfosfonüüldifluoriid [CAS ] 2.

Pz binaarsed variandid

O-alküül- H või alküülid kuni C10, sealhulgas tsükloalküül- Odialküül- metüül- etüül- n-propüül- või isopropüül- aminoetüülalküül- metüül- etüül- n-propüül- või isopropüül- fosfoniit ja vastavad alküleeritud ja protoneeritud soolad Näiteks QL: O-etüüldiisopropüülaminoetüülmetüülfosfoniit [CAS ] 3.

Klorosariin: O-isopropüülmetüülfosfonokloridaat metüülklorofosfiinhappe O-isopropüülester [CAS ] 4.

Klorosomaan: O-pinakolüülmetüülfosfonokloridaat metüülklorofosfiinhappe O-pinakolüülester [CAS ] c. Punkt ML7. Varustus ja seadmed ning nende komponendid, mis on spetsiaalselt konstrueeritud või modifitseeritud järgmiseks: 1. Punktis ML7. Kukkur-sipelgakarud ei ole suured, neil on esijäsemetel 5 varvast ja tagajäsemetel 4 varvast. Siiski, nagu teistelgi imetajatelkes söövad termiite ja sipelgaid, on kukkur-sipelgakarul taandarenenud lõuad, milles on kuni 50 väikest mittefunktsionaalset hammast, ja kuigi ta on võimeline mäluma, teeb ta seda harva, seda oma toidu pehme koostise tõttu.

Maismaal elavate imetajate seas ainulaadsena omab ta lisahammast põses, mis asetseb eelpurihammaste ja purihammaste vahel- kas see kujutab endast liigarvulist purihammast või piimahammast, mis säilinud täiskasvanueani, on ebaselge. Kuigi kõikidel indiviididel ei ole sama hambumusvalem, järgib see unikaalset mustrit.

Pz binaarsed variandid

Nagu ka paljudel sipelgaid söövatel loomadel, on kukkur-sipelgakarul ebatavaliselt pikk ja kitsas keel, mis on kaetud kleepuva süljegamida toodavad suured submandikulaarsed näärmed. Seedesüsteem on suhteliselt lihtne, puuduvad paljud adaptatsioonid, mis on omased teistele putuktoidulisteleeelkõige on see seletatav faktiga, et termiite on kergem seedida kui sipelgaid, kuna neil on pehmem väline luukest.

Kukkur-sipelgakarud on ilmselt võimelised saama arvestavat veekogust kätte oma toidust, kuna nende neerudel puudub võime talletada vett erinevalt teistest põuases piirkonnas elavatest loomadest.

Kuigi kukkur-sipelgakaru leiab termiidikuhilaid peamiselt lõhna järgi, on tal kukkurloomadest kõige kõrgem nägemisteravus, ja erinevalt teistest kukkurloomadest, kõrge proportsioon värvusretseptoreid võrkkestal. Need mõlemad on adaptatsioonid päevaseks eluviisiks ja nägemine osutubki esmaseks meeleks, millega märgata potentsiaalseid kiskjaid.

Kukkur-sipelgakarud viibivad sageli hibernatsiooniseisundismis võib kesta kuni 15 tundi päevas talvekuudel. Levik ja elupaik[ muuda muuda lähteteksti ] Kukkur-sipelgakarusid leidus varem kogu Lõuna-Austraalias kuni Lääne-Austraaliani — kuni edelas asuva Uus-Lõuna-Walesini.

Alates eurooplaste saabumisest on nende levila märkimisväärselt kahanenud. Liik on säilinud vaid kahel väikesel maalapil Dryandra Woodlandis ja Perupi loodusreservaadismõlemad asuvad Lääne-Austraalias.

Tankid, miinipanijad ja muud iseliikuvad soomusmasinad, relvadega varustatud või mitte, nende osad b.

Viimastel aastatel on suudetud edukalt taastada liik mõnel tarastatud kaitsealal, sealhulgas Lõuna-Austraalias Yookamurra kaitsealal ja Uus-Lõuna-Walesis Scotia kaitseala.

Tänapäeval leidub kukkur-sipelgakarusid ainult eukalüptimetsade piirkonnas, kuid kunagi olid nad laialt levinud ka muud tüüpi poolpõuases puistus, Spinifexi rohtlas ja isegi maastikelkus domineerisid liivadüünid.

Ökoloogia ja käitumine[ muuda muuda lähteteksti ] Kukkur-sipelgakarud on putuktoidulised ja söövad ainuvalikuliselt termiite. Täiskasvanud loom vajab kuni 20 termiiti päevas.

Navigeerimismenüü

Olles ainsana kukkurloomadest aktiivne kogu päeva vältel, veedab ta enamuse ajast termiite otsides. Ta kaevab neid lahtisest pinnasest oma esikäppade küünistega ja haarab nad oma pika ja kleepuva keelega. Kuigi teda kutsutakse ka vöödiliseks sipelgaõgijaks, ta ilmselgelt ei söö sipelgaid tahtlikult.

Kuigi sipelgate jäänuseid on leitud kukkur-sipelgakaru väljaheitest, kuuluvad need liiki, mis ise toituvad termiitidest.

Nii et need söödi kogemata, koos põhitoidusega. Kukkur-sipelgakaru teadaolevate vaenlaste hulgas on võrkpüütonpunarebane ja mitut liiki pistrikudkullilised ja kotkad.

Täiskasvanud isendid on üksildased ja territoriaalsed ; indiviidist emane või isane kehtestab territooriumi kuni 1,5 km2 varajaselt ja kaitseb seda samasooliste eest.

Loom üldiselt jääb territooriumi piiresse edaspidi, emase ja isase territooriumid kattuvad ja jooksuajal isased julgevad väljuda oma kodupiirkonnast leidmaks paarilist. Kuigi kukkur-sipelgakarul on oma suuruse kohta suhteliselt võimsad küünised, pole ta siiski piisavalt tugev saamaks termiite kätte nende betoonilaadsetest kuhilatest, seega peavad ootama, kuni termiidid on aktiivsed.