40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Haiglast sain välja paberiga, et ei tohi teha kolme kuu jooksul rasket füüsilist tööd. Kui seni olin saanud gorbušasuppi, kus olid ainult pead ja sabad, siis siin trehvas mitmel korral kala keskosa. Grusiin oli õnnelik, et asi nii lihtsalt lahenes. Montgomery

Alguses võttis jalad nõrgaks ja pea hakkas pööritama, aga varsti harjusin ära. Nüüd võisin ka rahulikult istuda. Mahorkat ja maisipaberit sai osta sõjaväelaste poest. Seal leidus alati ka neid, kes soovisid raha vahetada. Ühe krooni eest sai 10 vene rubla.

Ka sigareid müüdi, neid oli kuus tükki ilusas klaaskaanega karbis. Vene soldatid käänasid mahorkast plotski ajalehepaberi sisse.

Proovisin ka, kuid ei meeldinud. Palka maksti iga nädala lõpul. Teenisin kuus umbes krooni, 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi ajal, kui minu isa, kes oli kõrgharidusega kooliinspektor, sai palka umbes poole võrra vähem.

Olime ehitanud raudteed umbes kuu aega, kui Maizel teatas, et on vaja kümmekond meest teisele tööle. Tuli Kurkse ja Laoküla vahele ehitada midagi muuli taolist. Meile kamandati appi viis ZIS-5 tüüpi veoautot ajateenijatest sohvritega. Viis meest jäi kruusaauku laadijateks, viis meest sõitis autoga kaasa koormat maha laadima. Kolm-neli kilomeetrit eemal kruusaaugus laeti autole koorem kive ja kruusa.

Auto sõitis tammile, kus sohver ja kaasasõitja koorma maha ajasid. Siis loputasime end meres higist puhtaks ja sõitsime uue koorma järele. Sohver oli tore noor mees, tahtis minust autojuhti koolitada. Mõni aeg tagasi oli torm ära lõhkunud 16 vesilennukit, millised olnud ankrustatud Laoküla alla paesele merepõhjale.

Tormi ajal andnud ankrud järgi ja laine uhtnud lennukid kaldale, kus nad purunesid. Kaks kõike Kurkse poolsemat lennukit oli jäänud terveks seal oli merepõhi liivane ja ankrud pidasid vastu. Lendurid olid antud kohtu alla ja mõistetud surmaotsus, mis ka täide viidud. Need vesilennukid olid huvitava konstruktsiooniga. Mootor oli nagu tünn lenduri pea kohal, propeller tagapool. Maandus kõhule, tiiva all olid väikesed pontoonid, mis hoidsid lennukit uppi minemast.

Meie poolt ehitatav muul pidi tulevikus hoidma lennukeid looduslike pahanduste eest. Vahel kamandati meie autokolonn paariks päevaks ehitusele. See tuli Laiendatud valikute strateegia sadama ja Laoküla vahele, Koha asula juurde. Arvan, et juba Eesti valitsuse ajal oli kavas siia ehitada sadam, sest raudteeharu oli rajatud. Minu töökaaslane, soldatist sohver osutas ühele neist, see olevat natšalnik stroitelstva, insener Šaposnikov.

Meie autokolonn osales ka kahe lennuvälja, Laoküla ja kui ma ei eksi, siis oli see Harmaküla, maandumisradade korrastamisel ja laiendamisel.

Koorisime ära mätastega pinnase, laadisime autole ja vedasime sadama muulidele. Mingeid lennujuhtimise ehitisi seal ei olnud, lennukid seisid lihtsalt võsa ääres lageda taeva all. Laokülas oli kuus hävituslennukit.

Need olid lühikese kehaga, kahe kandepinnaga ja jämeda esiosaga. Kere sõrestik oli tehtud puidust ribidest ja üle löödud, ei saanud aru, kas vineeriga või pahteldatud presendiga. Lennukite juures mingit valvet ei olnud.

Harmakülas lennukeid ei näinud. Sel ajal, kui meie seal töötasime, lennukid õhku ei tõusnud, küll nägime neid lendamas õhtul pärast tööaega ja varahommikul. Paistis, et olid võimsa mootoriga, treeninglendude ajal ronisid taevasse päris terava nurga all. Augustis hakkas meie brigaad lagunema. Paar meest läksid ehitustele abitöölisteks, seal oli füüsiliselt kergem, aga palk umbes sama. Endine allohvitser Purre sai kontoris arveametniku koha.

Paar meest jäi nõusse, kedagi vägisi ei saadetud. Kellel jalg või käsi paistes, kellel palavik, mõnel arstidele seni tundmatu haigus. Ka minu asemenaabril Õkval läks käsi paiste, ise arvas, et paranemine võtab aega paar nädalat. Lubas paariks päevaks koju Tartusse sõita. Nurusin Õkvat, et ta mulle ka midagi sellist õpetaks, et saaks paar päeva puhata. Töö oli raske, tööpäev 10 tundi pikk.

Õkva ütles, et paar vaba päeva võid saada, lõikas oma seebi küljest väikese tüki ja andis mulle. Ütles, et hommikul pool tundi enne arsti vastuvõttu söö see tükk ära ja oledki haige. Ühel neljapäeva hommikul kugistasin seebi alla, jõin vett peale ja läksin linna arsti juurde. Juba teel hakkas halb, külmavärinad tulid peale ja süda kloppis. Kui arst sisse kutsus, läks iiveldus nii suureks, et hakkasin oksendama. Arst mõõtis palavikku, seda oli rohkem kui norm ja kirjutas mulle nädala lõpuni vabaks.

Ise pahandas kõva häälega, et Tartu on saatnud siia ainult sante ja lapsi. Õhtuni põdesin, siis istusin rongile ja sõitsin Tartusse, sain üle anda kogutud luureandmed ja kodus korralikult puhata.

Pühapäeva õhtuks olin Paldiskis tagasi. Kuni Paldiskis oleku aja lõpuni töötasin lennuradade ehitusel autokolonni peale-mahalaadijana. Sõjalise tähtsusega objektid — siia alla kuulusid kõik, mille ehitusel osalesin: raudtee, vesilennukite sadam, uus sadam ja lennurajad.

Vana sadama ala oli piiratud okastraadiga, väravatel seisid relvastatud madrused. Kui olime raudtee ehitusek jõudnud sadama kohale, sinna jäi umbes kilomeeter maad, otsustasime paari noormehega, et käime lõunavaheajal sadamas ära. Võtsime labidad selga, näitasime väravas madrusele propuskit ja ütlesime, et na rabotu.

Saime sisse. Aega oli meil vähe, vast pool tundi, aga ega seal midagi erilist vaadata ei olnudki. Paar transportlaeva, siis mõned kaatrid ja üks päevinäinud välimusega aurik. See provokatsioon andis venelastele õiguse nõuda Soome lahe suudmes laevu kaitsva sõjaväebaasi rajamist. Välja tulime teisest väravast, madrusele ütlesime, et na obed. Vene sõjalaevad asusid tollal Tallinna reidil, käisin ka neid vaatamas.

Sõjaväe tarbeks oli veel vähe ehitatud, uusi hooneid oli näha Pakri poolsaare otsas, 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi pool kilomeetrit enne tuletorni.

Seal asus baaside ehituse keskus, ka meie kontor oli seal. Ka Põllkülas oli näha uusi hooneid, seal oli sõjaväelaste telklaager ja hulk kaugelaskekahureid. Need olid haagitud roomikveokite taha. Umbes samasuguse tehnikaga laager oli ka poolel teel, kui minna meie elupaigast otse Paldiski linna. Jalaväelaste laagreid oli mitu, üks nendest oli meie elukoha vahetus läheduses.

Kõik laagrid olid kaitstud neljatoruliste õhutõrjerelvadega. Ka sõdur oli sõjaline objekt. Kuigi Pakri poolsaar oli täielikult muust maailmast eraldatud, olid seal tarvitusele võetud kaitsemeetmed. Liikumas ei näinud kunagi üksikut sõdurit, alati olid nad grupis. Vahel saatis Maizel mind poolsaare otsa kontorisse pabereid viima. Hääletasin auto peale, proovisin rääkida sõduritega, kuid paistis, et neil oli keelatud rääkida eraisikutega.

Kui pakkusin suitsu, siis raputati pead. Vahel käis ka ehitusobjektidel. Seisis, vaatas, kuidas töö käib. Üks meestest väitis, et Oppermann olevat Nüüd teeskleb vaatamist, aga ise kuulab, mida räägitakse. Augusti lõpupoole toodi Harmaküla lennurajale moodsamaid lennukeid, need olid sama tüüpi, mis Laokülas, aga ühe kandepinnaga.

Elasime küünis, meid oli seal paarkümmend inimest.

Küüni uksed olid lahti, muidu oli pime. Tuld ei lubatud kasutada, ka petrooleumilampi. Ka küünis ei tohtinud suitsetada, sellepärast oli palju pahandust. Majandusmees ähvardas suitsetajatelt propuski ära võtta ja mehi koju saata. Asjade jaoks mingeid kappe ega hoiukohti ei olnud. Riided rippusid seinal naelte otsas, muu oli küüni põrandal. Mingit valvet ei olnud. Vargusi oli vähe, enne Paldiskist lahkumist varastati minult padjapüür.

Lõpparve tegemisel arvestati selle väärtus minu palgast maha. Sauna ei olnud, selle aset täitis meri. Ilmad olid juulis ja poole augustini soojad. Enne merre minekut pesime riided ära ja panime kuivama, siis poolkuivad riided selga ja kodu poole minek. Igaühel oli oma väliköök, kogu õu oli neid täis.

Võeti paar tellist, asetati nad väikese vahega üksteise peale ja pliit oligi valmis. Kuivi puid tuli ise varuda, võserikus oli neid piisavalt.

Hommikuti käisin söömas sõjaväelaagris. Kui töötasime linna ligiduses, käisime seal sööklas söömas. Õhtusöögi valmistasin ise, praadisin kartuleid ja tegin pulbrist jõhvikakisselli. Kõiki toiduaineid sai Paldiski poodidest, millestki puudus ei olnud, ostsime kroonide eest.

Rublade eest ostsin sõjaväelaste poest lühikeste käistega futbolka, mille kaelus oli nööritav nagu saabas. Küünis, minu kõrval, magas üks abielupaar — mees oli kõhetu kuju, vanust natuke üle ne, naine aastat 15 noorem. Magama heitsid nad vastakuti, ümber kaela kinni. Mees varsti norises ja siis hiilis mõni noormeestest neile teki alla, naise selja taha. Tegi tagant oma töö vaikselt ära, mees ei teadnud midagi sellest, millega tema kallis kaasa tegeles.

Ka raha eest võis seksi saada. Üks naistest, Paula oli end väiksesse aita sisse seadnud ja võttis seal mehi vastu, 2 krooni lugu. Oli kena brünett, pruunide silmadega, pikkade lokkis juustega, parasjagu ümmargune naine. Igal hommikul viis Paula läbi meeste peibutamise seansi. Kui mehed keetsid hommikusööki ja valmistusid tööle minema, siis Paula istus särgiväel aida trepile ja hakkas oma lokke kammima.

Kummardas pea nii alla, et rinnad ronisid välja särgi peale, raputas need tagasi ja hakkas jälle otsast peale. Mõni mees 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi saanudki pärast sellist vaatepilti tööle minna ja jäi päevaks Paula juurde end maha jahutama. Mehed ristisid ta Paugu Paulaks, võib-olla oli ta juba enne selle nime all tuntud.

Nädalavahetused veetsin enamasti Nõmmel. Sõitsin ära laupäeva õhtul oma ema kooliõe, Lea Raua poole. Ta oli kirjanik Mart Raua lahutatud abikaasa ja elas seal oma poja Enoga. Käisin koos Enoga saunas, uurisin läbi nädala ajalehed, pühapäeval lõime aega surnuks Tallinnas.

Vahel sõitsin pühapäeval koos nooremate meestega Tatari tänava kanti, ühte nõndanimetatud punase laternaga asutusse. Edasi liikusime mõnda restorani. Enne sisenemist andsid mehed osa raha minu kätte ja hoiatasid, et kui nad purju jäävad ja minu käest raha küsivad, siis ma mitte mingil juhul ei tohi neile raha anda. Kui läks raha pärast tüliks, läksin välja ja ootasin neid seal. Järgmisel päeval, kui pead olid välja magatud, sain kõvasti kiita.

Paldiskis mingit meelelahutust ei olnud peale sõdurite vabaõhukino. Mõned olid hästi igavad filmid, suures plaanis mõtlikud näod. Ka sellest pikast venekeelsest jutust, mis seal räägiti, jäi palju arusaamatuks. Näidati ainult vene filme.

Kuni augusti lõpuni kiideti uut korda. Siin oli tööl vaesem, professionaalse väljaõppeta nn mustatööliste seltskond. Said oma töö eest kõva palga ja kunagi varem ei olnud nad materiaalselt nii kindlustatud olnud. Rahulolematus tekkis siis, kui ilmad läksid külmemaks ja vihmaseks. Küüni all, kus elasime, oli jahe, vihmast märjad riided ei kuivanud ära.

Ennast pesta ei saanud, sest sauna ei olnud. Merevesi oli jahe. Eriti ebamugav oli vihma ajal õues söögi tegemine. Ka pliidipuud, mis tuli väljast korjata, olid märjad. Küünis oli pime, petroolilampe ei lubatud kasutada, üksainus tormilatern oli kogu küüni peale. Raudtee-ehitajatel tuli jala järjest kaugemale tööle marssida.

Poliitikast jäime eemale. Ajalehti ei loetud, raadiot ei olnud, poliitiliste päevaprobleemide vastu huvi ei tuntud. Juulis toimusid Riigikogu valimised, kuid meie rahvas jäi sellest kõigest eemale.

Mingit valimiskampaaniat siin läbi ei viidud, sest keegi ei saanudki valida. Valimised toimusid elukohajärgselt, meie rahvas pidanuks valima Tartus. Selle puhul, et Eesti viid 6. Siin, Paldiskis, meie elus ja töös midagi ei muutunud. Nii, nagu praegugi, saabus ka tollal kuu aja pärast sügis kõigi oma pahedega ootamatult. Baaside 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi ei olnud selleks ett valmistunud. Töölised hakkasid lahkuma, ka mina tulin ära.

Kõik, mida meenutasin ja kirja panin, juhtus ammu, ligi 63 aastat tagasi. Sellepärast võivad esineda mõned ebatäpsused ja puudused. Siiski saab ülevaate, kuidas ja millistes oludes ehitati baase.

Sügiseks kosusin ja mind mobiliseeriti tööle sõjatööstusse. Esialgu töötasime Novosibirskis, sealt saadeti meid edasi Kemerovo oblasti Prokopjevski linna.

Elu muutus tsipa paremaks, sest võeti riigi toidule, anti riided selga ja ei pidanud enam käima paljajalu. Prokopjevskis uuriti, milline on eriala. Maa alla minna ei tahtnud, ütlesin, et olen lukksepp. Meie pundis oli kaks juuti. Üks ütles, et on juuksur, teine — kokk. Said tööle vastavalt öeldus ametitele. Mind saadeti mehaanikatsehhi, põhiliselt tuli keermestada polte ja mutreid ja viimastele lõigata või viilida kandid. Seda tööd jätkus paariks kuuks, siis hakati rajama kaevanduse uut osakonda ja sinna oli vaja läbijaid.

Töötasime meetri sügavuses ja rajasime kaevanduse käiku laiusega umbes kolm ja kõrgusega kaks meetrit. Kivimisse tuli puurida poolteise meetri sügavused augud, mille põhja pandi lõhkelaeng, tambiti saviga kinni ja lõhati.

Kivipuru tuli laadida vagonettidesse ja saata üles maa peale. Käik tuli kindlustada, et ei tekiks varingut.

Puurimishaamer töötas suruõhuga ja puurimise ajal oli käik paksult tolmu täis. Ette oli nähtud puurimishaamer ühendada veevoolikuga. Puuri keskel olevat kanalit mööda pidi vesi minema puurimise ajal augu põhja ja ära hoidma tolmu tekkimise. Seda luksust meil ei olnud ja 12 tundi kestnud vahetuse lõpuks oli kops tolmu täis ja seljal paks tolmukiht. Puhkepäevi ei olnud. Ainuke võimalus sealt kasvõi ajutiselt pääseda oli jääda haigeks.

Üks meie poistest oli töölt vabastatud haige käe tõttu ja ta oli käinud ümbrust uurimas. Viie-kuue kilomeetri kaugusel oli ta avastanud kartulikuhjad. Läksime ühel kuuvalgel ööl soomust tegema.

Valvur tulistas meid eeslaetavast püssist, aga see meid ei häirinud. Sain ka paar haavlit selga. Tagasiteel tegime väikese puhkuse. Olin higine ja võtsin ülakeha paljaks, lootes et saan kerge külmetushaiguse. Keha jäi kangeks ja tulid külmavärinad. Hommikuks olin omadega täiesti läbi ja mind viidi haiglasse, kus diagnoositi kopsupõletik.

Palju ei puudunud, et oleksin läinud teise ilma. Põdesin mitu nädalat ja tuli jälle tööle minna. Enesetunne oli veel sant ja otsustasin haigust pikendada. Panin kuuma keedetud kartuli kaenla alla ja läksin õhtul esmaabipunkti. Palavikku mõõdeti ligi 40 kraadi, järgmisel päeval sain arstilt veel paar vaba päeva. Turg asus keset linna, pindalalt suurem kui Tartu raekojaesine väljak. Pinnas oli küngaste ja lohkudega. Kust süsi oli välja kaevatud, seal oli maapind sisse langenud.

Tubakamüüjaid oli palju, erinevaid tubakasorte kottide viisi. Klaasitäis maksis 10 rubla. Võrdluseks teistest hindadest: pangetäis kartuleid rubla, kahekilone leivapäts rubla, pudel Moskva erilist viina rubla. Küsisin ühel müüjalt tubakat proovida. Käänasin sõrmejämeduse pläru, tõmbasin paar mahvi, raputasin pead ja kõndisin edasi. Kustutasin pläru ära, raputasin tubaka taskusse ja läksin järgmisest kotist proovi võtma.

Samas vaimus nii kaua, kuni vajalik kogus tubakat oli taskus. Nüüd oli aeg turul ringi vaadata. Müüdi igasugust kaupa alates lehmadest ja lõpetades nööpnõeltega. Võis proovida õnne täringut visates, sõrmkübara- või siis sinise-punase mängus. Viimane käis nii, et mehel oli Eric Thompsoni maakleri voimalused liistukest, ühel keskel sinine, teisel punane ruut.

Neid ta liigutas edasi-tagasi, pani tagurpidi lauale ja tuli ära arvata, kumb neist on punane, kumb sinine. Kui arvasid õigesti, said nii palju raha, kui palju peale olid panuse teinud.

Kui eksisid, olid rahast ilma. Vahel harva mõni võitis. Üks mees teenis kenasid summasid mängukaartidega. Segas kaardipaki ära ja laskis siis pakist kolmandiku kõrvale tõsta. Siis laskis selle peale panna ühe kuninga, sellele kolmandiku pakki, selle peale teise kuninga ja seejärel ülejäänud kaardid.

Küsis, kas kuningad on pakis lahus või kõrvuti? Kõik arvasid, et lahus ja tegid panuse. Hakkas kaarte altpoolt tõmbama ja tuli välja, et kuningad olid kõrvuti. Panustajad olid rahast ilma. Taipasin ära selle triki olemuse ja see aitas mind alati, kui raha oli otsas. Nägin turul karmi omakohut. Üks kleenuke taskuvaras oli Hiina investeerib kriprovaliut mehele käe taskusse ajanud.

See võttis poisi käe ja lõi selle vastu laua serva, nii et käeluu pooleks, Lohutas poissi öeldes, et tal läks veel hästi, vanasti oleks käsi maha raiutud.

Panid tahi kivi kõrvale, lõid rauaga ja taht hakkas hõõguma. Nii sai suitsu peale tuld. Vaatan, üks müüb kraadiklaasi, saime kaubale ja ostsin ära. Seadsin palaviku 37,7 peale ja läksin arsti vastuvõtule.

Õde andis 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi, lasksin selle särgi vahele ja andsin enda oma. Arst mulle enam vabastust anda ei saanud, saatis komisjoni. Rääkisin seal, et olen haige sellepärast, et töötan tolmuses keskkonnas.

Komisjon andis veel paar vaba päeva ja kirjutas mind tööle, andes paberi, et võin tööd teha ainult tolmuvabas keskkonnas. Mind määrati teise brigaadi. Pidime läbima vertikaalse meetri pikkuse käigu, mis oli planeeritud söevagonettide maa peale tõstmiseks. Sinna pidi paigaldatama kaks lifti.

Üks viib täis vagoneti üles, teine toob tühja alla. Käik oli ümmargune, läbimõõt meetrit. Allasõiduks ronis neli meest suurde metallist tünni, mida kutsuti badjaa. Sama tünniga vinnati ka kivipuru üles, töö tehnoloogia oli sama, mis horisontaalkäigus. Tuli puurida, õhata ja kivipuru badjaaga üles saata. Veesoontest tuli pidevalt vett kaela. Töökoht tuli hoida kallakuga, siis kogunes vesi ühte serva, kust ta maa peale pumbati. Pumbaga oli jama — iga õhkimise eel tuli lahti monteerida ja üles tõsta, pärast alla lasta ja torustik kokku monteerida, Kui olime läbinud umbes kolmandiku, puuriti 5 cm läbimõõduga kanal alumise horisondini ja vett enam ei olnud.

Aga mitte kauaks, kivipuru ummistas kanali ja jälle segas vesi töötamist. Kanal puhastati, sealt tõmmati tross läbi alumise horisondini, üles ja alla seati vintsid. Ummistuse korral tõmbasid vintsid trossi edasi-tagasi ja vesi pääses minema. Meile anti kummeeritud riided, kuid need pidasid vett poole vahetuseni. Tööpäev oli 12 tundi ja ilma puhkepäevadeta. Aeg läks, oli Tervis oli korras, jõudu oli. Ka söögil polnud viga. Kaevuri leivaports oli 1 kilogramm.

Hakkasin plaani pidama, kuidas saaks vabu päevi. Töö ajal oli läinud kivitükk saapasse ja labajalg punetas. Üks meie poistest õpetas, et võta pael, tõmba jalg altpoolt põlve kinni ja hommikuks on jalg nii paistes, et saad kindlasti kolm vaba päeva.

Nii tegingi. Jalg paistetas ja punetas, lonkasin karguga kirurgi vastuvõtule. Too jaatas jalga, tõstis mu püksisääre üles ja nähtavale tuli paela jälg. Nüüd kukkus sõimama. Kutsus kohale komandandi ja teatas, et olen töölt vabastatud kolmeks päevaks ning need kolm päeva tuleb mul istuda kartseris. Kartserisse tuli minna pügatud peaga. Kartser oli laudadest kokkulöödud putka, palaval päeval nagu saunas.

Öösel oli jahe ja lutikaid tuli igast kandist. Nari tõsteti päevaks üles ja pandi lukku, asjaajamiseks nurgas parask. Esimesel päeval süüa ei antud, järgmisel sain vett ja leiba. Kui vabaks sain, jätsin tööle minemata, võtsin oma kraadiklaasi ja läksin sisehaiguste arsti juurde.

40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Õde andis mulle kraadiklaasi ja näen, et sellel on ots katkine. Minutaolised simulandid olid lasknud otsa peale nippi, mis tõstis elavhõbedasammast.

Minu kraadiklaas oli terve. Kui vabastust ei saa, on kirjas tööluus ja kohtu alla minek. See ehmatus lõi südame kõvasti põksuma ja naha kuumaks.

Hoidsin hinge kinni ja pingutasin lihaseid, süda hakkas veel kõvemini taguma. Kui palju kraadiklaas näitas, mulle ei öeldud, igatahes tunnistati mind haigeks ja kästi paari päeva pärast tagasi tulla.

Kaks päeva tegin hoolega trenni, tulemused paranesid. Arsti juures rääkisin ikka sama juttu — halb on olla, nõrkus, pea valutab ja käib ringi. Arst üle nädala ei saanud vabastust anda, saatis komisjoni ette. Ka seal tulin oma osaga toime. Komisjon võis anda, kui mälu ei peta, kuni kaks nädalat vabastust.

Haigus oli, aga diagnoosi ei mõistetud panna. Komisjon saatis mind haiglasse uuringutele. Seal oli päris mõnus olla, ainult igavavõitu.

Haiglas mind uuriti, tehti igasuguseid proove. Palavik oli, aga seda tekitavat põhjust ei leitud. Õde istus mu voodi kõrval ja valvas, et ma midagi palavikku tekitavat sisse ei võtaks ja kõik mulle määratud rohud alla neelaks. Pidin jälle tööle minema, mind määrati brigadiriks ühte horisontaalkäiku.

Mitte sellepärast, nagu oleksin olnud kõva töömees, vaid puudu oli kirjaoskajatest. Brigadir pidi mõistma välja kirjutada nõudelehti vagonettidele, kindlustusmaterjalidele ja tsemendile.

Ta pidi kulutatud materjalid maha kandma.

  1. Vaike hilinemise kauplemise susteemi arhitektuur
  2. Nüüd on sealt vene õppekeelega kool välja kolinud ja koolis valitseb eesti võim ja vaim.
  3. Lapsepõlv ja noorus[ muuda muuda lähteteksti ] Raha ja kaubanduse asjus, Law sündis Fife 'ist pärit pankurite ja kullasseppade suguvõsas.
  4. Kauplemine Bitquoins kodus

Brigaadi liikmed olid venelased, oma maa patrioodid. Pidevalt arutasid, et mida teha selleks, et pääseda rindele. Olid käinud sõjakomissariaadis, kuid seal oli neile öeldud, et siin on ka rinne, töörinne. Vehkisid kõvasti tööd teha, et normi täita. Vahetuse lõpedes andsin tööd üle mäemeistrile.

See mõõtis ära tehtud tööde mahu ja teatas, milline on plaani täitmise protsent. Kui plaan oli täidetud, anti igale mehele talong, mille eest sai sööklas lisaks põhitoidule grammi viina, tüki leiba, pekki ja suhkrut. Võis ka nii teha, et andsid ära viis talongi ja viin kallati pudelisse. Turul sai selle eest rubla. Üks meie poistest oli nii teinud. Teel turule oli kiusatud peale tulnud ja õige mitu korda pudelist rüübanud. Laskis turul kraanist pudeli täis ja pani müüki. Ostja oli korgi maha võtnud, nuusutanud ja siis maitsnud.

Pudel puruks ja poisil pikk lõikehaav otsa ees, riided verised. Kaevandusse rajati uusi käike ja suurendati suruõhuhaamrite arvu, kuid kompressori võimsus jäi samaks. Augu puurimiseks kulus kaks korda rohkem aega. Mehed sõimasid kaevanduse juhtkonda, kuna neist mitteolenevaid põhjusil jäi norm täitmata.

Oli vaja raha teenida, sest juba ammu olime üle viidud isemajandamisele. Tasuta söögi aeg oli läbi. Anti söögitalongid ja kõik tuli oma raha eest välja osta. Brigaadi anti juurde üks mees, kes rääkis teistele Eestist imelugusid. Oli Seal oli ta tegevteenistusest maha kantud ja saadetud siia tööle.

Rääkis, et Eestis ei teatud, mis on nälg, kuid samal ajal nälgis pool Venemaad. Imestas, et talude juures teeotsas seisid täis piimanõud ja keegi neid ära ei varastanud. Ka eestlaste riietus olnud hoopis teistmoodi, vatijopesid ei kantud. Eestlaste ridu kaunistas nüüd üks stahhaanovlane. Pärnumaa poiss E. Praegu on ta Tallinnas Memento aktivist, sai omandada kõrghariduse ja pääses Minu töössesuhtumist näitab iseloomustus, mis on antud julgeolekuorganitele Molotovi-nimelise kaevanduse ehitusvalitsuse mäeosakonna nr 2 tööline Ago Ainelo töötab osakonnas alates Selle aja jooksul ta näitas ennast kui distsiplineerimatut töölist.

Kaks korda rikkus töödistsipliini. Olles brigadir, lahkus töölt enne vahetuse lõppu, innustades kaasa tulema brigaadi liikmeid, sellega laostades kogu brigaadi. Mai Jalasäär oli paistes ja punetas, palavik üle 38 kraadi.

Kirurg uuris jalga ja veendus, et seekord ei simuleeri. Pidavat olema roos ja paranemine nõuab aega. Et režiim oli vaba, lonkasin turule. Seal kuulsin, kuidas kaks noormeest omavahel eesti keeles vestlesid. Selgus, et olid teeninud Saksa sõjaväes ja Olid siia tööle saadetud ja praegu vabakäiguvangi staatuses. Üks neist oli minust poole pea jagu pikem, nimi Samarüütel. Nägin teda umbes 30 aastat tagasi Pärnus.

Ajasime juttu ja ta tundis huvi, kust ma teda tunnen. Valetasin, et olime Prokopjevskis koos sõjavangis. Ütles, et ta on küll Samarüütel, aga ta ei ole Saksa sõjaväes ega sõjavangis olnud. Ei tea, mida ta kartis? Turul juhtus alati midagi sellist, millest sobiks Õhtulehes kirjutada. Naine läks, padjapüür kaenla all ja sellest kukkusid välja rahatähed. Taga kõndisid poisikesed, kes raha tähed üles korjasid.

Naine vist tundis, et padjapüür jäi õhemaks, vaatas taha ja pani karjuma. Poisikesed kadusid rahva hulka. Naine oli müünud lehma ja saanud selle eest padjapüüritäie raha. Sageli piirasid siseväelased turu ümber ja iga väljuja pidi esitama isikut tõendava dokumendi. Kahtlased anti üle miilitsale. Paari nädala pärast kirjutati mind tööle. Nii lollilt, et tuli minna pühapäeval õhtusesse vahetusse.

Kraadiklaas oli välja laenatud ja hakkasin seda otsima. Selgus, et kraadiklaas oli ära lõhutud. Palavikku välja pingutama ei riskinud minna, sest ei olnud ammu sellega tegelenud. Sain kirja tööluusi. Kaevanduse administratsioon tegutses kiiresti.

Esmaspäeva hommikul teatas usbekist tabelipidaja komandandile, et olen luuser. Too viis mind kohtu ette. Seletasin, et olin haige, kuid see ei aidanud. Leivakaart, mis anti välja kümneks päevaks, nägi välja selline: kuupäev — — — Karistus vähendas kolme kuu jooksul minu leivanormi grammi võrra päevas.

Keskmised lõigati kaardilt välja ja alles jäid ja grammi ribad, mis moodustasid nagu püksisääred. Ühel hommikul saabusid meie komandandi juurde kaks mundris meest järelvalvekomandatuurist. Kõik järelvalve all olevad eestlased, lätlased, leedulased ja moldaavlased, kokku ligi 50 inimest, võeti rivvi ja koostati nimekiri, et keegi ära hüpata ei saaks.

Marssisime komandantuuri, kus igale anti allkirja vastu lumelabidas ja meid saadeti raudteele lund rookima. Töötasime söömata pimedani. Kuna pidime öisesse vahetusse tööle minema, nõudsime paberit, et oleme oma tänase töö juba ära teinud.

Mundrimees ütles, et rindel sõditakse elu kaalule pannes ilma vahetusteta. Teie töötate ainult kaheksa tundi ja ülejäänud aja magate. Kas teil häbi ei ole?. Kõigil tuleb öisesse vahetusse tööle minna. Kevadel jäin päris haigeks. Silmavalged olid kollased, kui astusin sammu, siis oli rinnakorvi all valu. Läksin arsti juurde, kes diagnoosis kollatõve ja mind viidi kiirabiautoga haiglasse.

Seal oli spetsiaalne kollatõvehaigete palat kaheksa voodikohaga. Lesisin mitu nädalat. Välja ei julgenud arstid mind kirjutada, sest kollatõbi on ohtlik haigus. Minu haiglas oleku ajal suri kolm haiget. Palatisse tuli delegatsioon eesotsas peaarstiga, kes tervitas kõiki võidu puhul. Lõunaks oli pidusöök, välja arvatud kollatõbistele, sest meile anti ainult mannaputru 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi suhkrut.

Haiglast sain välja paberiga, et ei tohi teha kolme kuu jooksul rasket füüsilist tööd. Minu uus amet oli kaevurite lampide akude vahetamine. Vanemad akud ei pidanud vahetuse lõpuni vastu. Sain akulaadimise töökojast kuus akut ja sõitsin nendega alla. Kõndisin mulle ettenähtud piirkonnas ja neil, kel lamp nõrgalt põles, vahetasin aku.

Nii vahetuse jooksul kolm korda. Töö ei olnud kerge, sest akud kaalusid kokku paarkümmend kilo. Rääkisin arstile, et olen määratud kerge füüsilise töö peale, aga pean tegema rasket tööd, sellepärast haige olengi. Kaevuritele anti kaardiga kuu jooksul lisaks 3 kg liha. Liha asemel võis võtta Ameerika abina saadetud sealihakonserve. Ühe kaardiga sai kolm purki ja g jäi üle.

Nelja mehe kaartide jääkidega sai veel kolm purki. Otsustasime need konservid turul maha müüa ja raha omavahel ära jagada. Et mina tööl ei käinud, läksin turule konserve müüma.

Võtsin kolm purki kotiga selga. Teel tuli vastu miilits ja uuris, mis mul kotis on. Making raha online kodus tasuta, et on kamba peale konservid ja lähen neid müüma. Viis mind miilitsajaoskonda ja küsis, mis on ülejäänud kolme nimed. Paari tunni pärast olid ka nemad miilitsasse toodud. Rohkem meiega ei tegeldud ja öö magasime nari peal.

Hommikul hakkas ülem uurima, mille eest istume. Meie ei teadnud. Korrapidaja raamatust selgus, et olime murdnud sisse söökla lattu ja varastanud mitu kasti konserve. Samas raamatus oli kirjas, et kaks päeva varem oli ühte sööklasse sisse murtud. Tuli välja, et ainult ühte.

Mind ja sõpru kinni nabinud miilits oli oma püüdlikkusega üle pakkunud ja meid lasti tulema. Marssides tagastatud konservidega turule, tuli pähe, et võiks tõepoolest mõnda lattu sisse murda.

Leidsin sobiva väikese lao, kus hoiti Ameerika abina saadetud varustust. Et sügis oli tulemas, võtsime kumbki kolm paari pühvlinahast sõdurisaapaid ja kummeeritud jopesid. Kaup tuli 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi realiseerida. Prokopjevski turule ei julgenud müüma minna, sõitsin lähedal asuvasse Kisseljovskisse.

Linnalähedastele rongidele sai pileti osta ilma miilitsa loata ja neid ronge kontrolliti harva. Saabastest sain lõunaks lahti, jopesid osteti kehvalt. Käisin väljakäigus ja igaks juhuks peitsin saabaste eest saadud raha jalarättide vahele.

Jätkasin kauplemist ja olin just ühe jope maha müünud, kui minu juurde ilmusid kaks meest ja uurisid, kui palju joped maksavad. Nimetasin hinna. Ütlesid, et hind on normaalne, kuid nad tahavad teada, kust ma joped olen saanud. Üks neist näitas mulle miilitsa töötõendit ja nõudis minult isikut tõendavad dokumenti. Et mul neile midagi näidata ei olnud, viidi mind miilitsajaoskonda.

Valetasin neile, et olen lätlane ja töötan Stalini-nimelises kaevanduses. Mind otsiti läbi.

40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Võtsid ära jope eest saadud raha ja müümata joped. Magasin arestikambris. Hommikul teatati, et mind viiakse Prokopjevskisse, kus tehakse kindlaks minu isik ja jopede päritolu. Läksime rongile, kaks miilitsat ja mina. M eile eraldati kupee.

Istusin pingil kahe miilitsa vahel, kott müümata jopedega süles. Poolel teel hakka suks miilitsatest suitsetama, läks akna juurde ja tõmbas selle lahti. Ise seisis seljaga minu poole. Kargasin püsti ja hüppasin pea ees aknast välja, maandusin kukerpalliga raudteetammi kallakule. Käed-jalad jäid terveks ja panin jooksu päästvasse võssa. Olin mitu aastat noorkotkana võimelnud Tartus Leonhard Kuke rühmas, nii et selline hüpe ei olnud mulle uudis.

Kui olin jooksund vast veerand tundi, jõudsin maanteele, tee oli auklik ja autod sõitsid aeglaselt. Nii sain üle tagaluugi ronida ühe veoauto kasti.

Võtsin pudeli ja jõin paar suutäit. Tuju paranes, närvipinge langes. Autos oli kaste ja kotte mitmesuguste toiduainetega. Oli ka Ameerika abina saadud kandilisi viineripurke, neid oli hea avada, nuga ei olnud vaja, võtsid plekiriba otsast kinni ja tõmbasid purgi pooleks. Panin nahka purgitäie vorste, sest olin terve päeva söömata, rüüpasin peale veel suutäie viina ja enne Prokopjevskit hüppasin autolt maha. Olin järjekordselt lootusetust olukorrast terve nahaga pääsenud. Käisin linnapargis aega surnuks löömas.

40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Tuli sõita trammide lõpp-peatusse ja minna paremale, kus paiknesid kino ja tantsupõrand. Vasakul asus neljakorruseline hall sünge maja — piirkondliku julgeoleku residents. Sellest tuleb veel juttu. Kinos näidati lõunani vanu filme, hilisematel seanssidel uusi.

Õhtuti mängiti tantsuplatsil plaadimuusikat. Tantsisid põhiliselt tüdrukud, poisid istusid ja rüüpasid vaadiõlut. Istusin eemal, õllekruus nina all. Tantsima minna ei saanud, sest ei olnud vastavat riietust ja jalanõusid.

Sõjaväest naasnute moeriietus oli ilma paguniteta sõjaväevorm, rinnas paar medalit ja kaardiväemärk. Otsustasin hakata kokkuhoidlikult elama ja ülikonna ostmiseks raha koguma.

Laost varastatud kraami eest saadud raha oli juba peaaegu läbi löödud, õigemini öeldes maha joodud. Turul müüdi trükikojast kümnepäevaku leivakaarte hinnaga 30 rubla leivakilo. Turul oli leiva hind rubla kilo. Selle kaardiga leiba poest osta ei saanud, sest kaardi tagaküljel ei olnud kaupluse templit. Õhtuhämaruses võtsin kartseri aknast välja ühe ruudu, turult ostsin tindipliiatsi ja tihedamat paberit.

Baraki taga võsas panin oma leivakaardi aknaklaasile, hoidsin seda vastu päikest ja kopeerisin templi paberile. Nüüd tegin paberi niiskeks ja vajutasin kopeeritud templi leivakaardi tagaküljele. Sain korraliku templijäljendi ja selle kaardiga leiva ostmisel ei olnud mingeid probleeme. Põlve otsas templi kopeerimine ei olnud lihtne töö, kogu aeg tuli valvel olla, et keegi peale ei satuks.

Navigeerimismenüü

Ühte templijäljendit sai kasutada ainult üks kord. Ühe templi tegemiseks kulus pea terve päev. Tutvusin ühe korraliku vanapaariga, kes elas individuaalmajas. Aitasin neid aiatöödel ja maja remontimisel.

Konstrueerisin laua, mille plaadi sisse tegin ava ja sinna paigaldasin elektripirni. Peale panin klaasi ja nüüd sain rahulikult templeid kopeerida. Ostsin laifilmi trofeefotoaparaadi ja see tuba sai mulle pimikuks.

40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Kord lifti juurde minnes nägin haruteel vagonette. Vagonettidel olevad lipikud teatasid, et kahes neist on tolm ja kahes tsement. Tolm oli samasugune hall pulber nagu tsement ja seda kasutati kaevandusgaasi metaani neutraliseerimiseks. Naistebrigaad kõndis kõik käigud läbi ja seda tolmu raputati igale poole, eriti kohtadesse, kus ei olnud tuuletõmmet. Tõstsin tsemendivagonettidelt lipikud tolmuvagonettidele ja sealsed lipikud tsemendile.

40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi

Kaevanduses oli spetsiaalne majandustööde brigaad, kelle ülesanne oli laiali vedada ja ladustada alla tulnud materjalid. Hakkasime betoneerima käigu lõppu. Laes olid suured tühimikud ja need täitsime kivimitükkidega. Nii läks vähem betoonisegu ja töö sai kiiremini valmis. Kui töö oli tehtud, siis nädala pärast lammutasime šaalungid ja toimus käigu pidulik avamine.

Peeti kõnesid, kiideti suurt Stalinit ja innustati andma rohkem toodangut sõjajärgseks taastamistööks.

Ago Ainelo pärand

Miitingulised astusid kõrvale ja urjää-hüüete saatel sõitis vastavatud käigust välja söerong. Miiting jätkus ja kõnelejad tulid tagasi käigu keskele, rongi tekitatud vibratsiooni tõttu tuli neile pähe kogu lae betoneering. Kaks meest sai surma, kümmekond vigastada, nende seas ka mina. Seisin küll seljaga vastu seina, aga üks kamakas kukkus mulle jala peale. Olin haiguslehel mitu nädalat. Ekspertiis tegi kindlaks, et käik oli betoneeritud tsemendi ja tolmu seguga. Uurijad käisid kohal betoneerijaid üle kuulamas, Ka minul kui brigadiril tuli aru anda.

Ei jõutudki selgusele, miks nii juhtus. Minu brigaad saadeti laiali ja meid anti kaevanduse ehituskontori alt üle söetootmise osakonnale. Mind saadeti tööle laavasse, võtsin paari meheks sõbra Marguse. Laava oli kõige ratsionaalsem ja odavam tootmistehnoloogia. Söekiht oli umbes kaks meetrit paks ja kraadise kallakuga. Raiuma hakati altpoolt paarikümne meetri laiuselt ülespoole, paarisaja meetri ulatuses.

Kindlustamiseks tuli panna iga paari meetri järel vastu lage üks post. Laes ei olnud pragusid ja varingut ei olnud vaja karta, sest töö käis ilma õhkimiseta. See töö oli vabatahtlik ja enne võeti allkiri, et oled tuttav ohutusnõuetega ja vastutad tagajärgede eest täielikult. Tasu oli korralik, rahasummat ei mäleta. Lisaks kummalegi pudel viina, pekki ja leiba. Tööriistaks oli meetripikkuse varrega poolepuudane vasar.

Tuli hakata keskelt pihta ning altpoolt ülespoole eemaldama kindlustusposte. Andsin vasaraga hea matsu posti alumise otsa pihta ja post lendas alla. Mina võtsin ette ühe rea, Margus teise. Mida kaugemale keskelt jõudsime, seda raskemaks posti väljalöömine muutus.

Kui jäi eemaldada veel rida või paar poste, hakkas lagi ragisema ja allapoole vajuma. Nüüd pidid valvel olema, et lae varisemise korral jõuaks ohutusse kohta kõrvale põigelda. Vahel oli mitu valehäiret ja postide väljalöömist tuli jätkata. Lõpuks vajus lagi kogu laava ulatuses suure raginaga alla. Tolmu 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi nii palju, et tuli hingata läbi taskurätiku.

Samal ajal oma naiivsuses ei osanud me arvata, et mõned meie seast on nii alatud, et kannavad julgeolekuorganitele meie mõttevahetuse ette.

Margus suri laagris. Hillarit kohtasin, kui Eesti oli vaba ja üritasin teada saada, milles neid süüdistati ja kes olid pealekaebajad. Law' nimi troonis direktorite nimekirja tipus.

Vastab tõele, et algul esines "Law' süsteemile" ka vastuseisu. Hertsog de Saint-Simon märkis teraval pilgul: "Selline asutus võib iseenesest ju hea olla, kuid seda vaid vabariigis või Inglismaa-suguses monarhias, kus finantse kontrollivad need, kes neid ise tekitavad, ja need, kes tekitavad neid vaid niipalju, kui suvatsevad.

Ent riigis, mis on nõrk, muutlik ja absolutistlik, nagu Prantsusmaa, jääb puudu hädavajalikust stabiilsusest, sest kuningas võib Võistlev kompanii, mille olid rajanud vennad Pâris'd, oli sedaaegu investorite ligitõmbamisel edukam kui Law' Läänekompanii. Paraku pani asevalitseja Law' rõõmuks — ja kasuks — tõeliselt absolutistlikul viisil taas maksma kroonu eelisõigused.

Vähe sellest, alates Augustis sai kompanii õiguse koguda tubakale kehtestatud maksu. Detsembris sai kompanii eesõigusi Senegali kompaniis. Et Law' positsiooni veelgi enam turvata, võeti Banque Générale kuningliku eestkoste alla ja 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi Banque Royale'i pangatähtede ligitõmbavuse suurendamiseks seati sisse kord, et neid saab nüüdsest vahetada kas écus de banque'ide mis tähistasid kindlat hõbedakogust või sagedamini kasutatavate livres tournois'de vastu arvestusühik, mille kurss kulla ja hõbeda suhtes võis kõikuda.

Juulis lõpetati écu'de väljastamine ja need kõrvaldati käibelt, Prantsusmaa üleminek metallrahalt paberrahale oli alanud. Juulis garanteeris Law üheksaks aastaks kuningliku rahapaja kasumi. Augustis kahmas ta võistleva finantsühenduse käest ära kaudsete maksude rentniku õigused, mis aasta varem olid lubatud võistlejale. Septembris lubas Läänekompanii valitsusele 1,2 Investeerimata aktsiate kingitus suuruse laenuet valitsus võiks kinni maksta kogu riigivõla.

Veel kuu aega hiljem saavutas Law kontrolli otseste maksude kogumise üle. Ta kirjutas, et see, mis eksisteeris varem, ei olnud palju rohkem kui "kviitungite ja väljamaksete meetod". Seevastu nüüd "on terve ahel ideid, mis toetavad teineteist ja avavad üha selgemalt oma lähteprintsiibi". Moodsates terminites ütleksime, et Law üritas läbi viia reflatsiooni. Prantsusmaa majandus oli Ühtlasi üritas ta üldsegi mitte ebamõistlikult halvasti hallatud ja koormava riigivõla konverteerida tohutu suure, maksukogumise õiguste ja monopoolsete kaubandusprivileegidega varustatud kompanii aktsiateks.

Kui see oleks tal õnnestunud, oleksid Prantsuse monarhia finantsmured olnud murtud. Ent Law'l ei olnud selget ettekujutust, millal tuleks pidurit tõmmata. Otse vastupidi, nüüd juba üüratuks kasvanud kompanii suuraktsionärina oli tal monetaarse ekspansiooni jätkamise vastu tugev isiklik huvi. Ekspansioon, mida võis 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi tema enda pank, hakkas tekitama mulli, millest ta ise kõige rohkem kasu lõikas. See oli umbes nii, nagu oleks üks ja sama inimene juhtinud korraga viitsadat Ameerika suurfirmat FortuneUSA riigikassat ja Föderaalreservi.

Kas selline inimene seaks ohtu oma massiivse aktsiaportfelli väärtuse, tõstes ettevõtete makse või intressimäärasid? Pealegi, Law' süsteem pidigi kas mulli tekitama või läbi kukkuma. Mitmesuguste teiste kompaniide ja Jaga valiku raha omandamist finantseeriti mitte kompanii kasumist, vaid lihtsalt aktsiate juurdetrükkimise teel.

Emissiooni edukuse tagamiseks kirjutas Law ise sellele alla, mis oli talle iseloomulik õnnemängija käik, kuid nagu ta ise tunnistas, maksis see tallegi magamata öö. Et vältida süüdistusi, nagu lõikaks tema üksinda kasu aktsiate hinnatõusu pealt, andis ta Läänekompanii vanadele aktsionäridele eesõiguse neid uusi osakuid mida hakati nimetama "tütreiks", vanu "emadeks" omandada. Loogiliselt võttes pidanuks aktsionäride arvu selline suurendamine tooma kaasa üksikaktsiate hinna languse.

Kuidas suutis Law õigustada väljalaskehinna kahekordseks tõstmist? Näiliselt õigustas kahekordset hinda lubadus saada suurt kasumit Louisianast. Just sel põhjusel kulutas Law nii palju jõudu, et esile manada roosilisi kujutluspilte, mis kujutasid kolooniat tõelise Eedeni aianakus sõbralikud pärismaalased innukalt kõige eksootilisemat kaupa kokku kannavad, et lasta see Prantsusmaale saata. Selleks rajati Mississippi suudmesse uhke linn nimega La Nouvelle-Orléans, New Orleanset meelitada edevat asevalitsejat.

Ei saa öelda, et need visioonid oleksid täiesti alusetud olnud, kuid nende tõekssaamine oli alles kauge tulevikumuusika. Et asi kindel oleks, värvati ReinimaaltŠveitsist ja Elsassist kolonistideks mitu tuhat vaesunud Saksa talupoega. Paraku leidsid õnnetud immigrandid Louisianasse saabudes eest lämmatava, putukatest kihava soo. Selle pakkus paberraha. Alates Nagu võiski arvata, tõusid aktsiahinnad lakke. Selle mõjul lasi Law välja veel aktsiat ja pani need uue turuhinnaga müüki. Sama suured emissioonid järgnesid Mitteametlikul futuuride turul arvestati, et aktsiate hind tõuseb Eufooriast oli kiiresti saamas maania.

Law' karjäär, irvitas ta, illustreerib uutmoodi edustrateegiat: "Tuleb võtta mõõk, tappa paar kavaleri, sattuda Newgate'i vanglasse, lasta end poomissurma mõista, siis võimaluse korral vanglast põgeneda — jätke see muide meelde —, sõita kusagile võõrale maale, hakata börsimaakleriks, asutada Mississippi aktsiaselts, hullutada tervet rahvast — ja te oletegi tähtis mees. Muidugi juhul, kui teil kõvasti veab Sularahakraani valdajana võis ta maksta välja kõik võlgu jäädud riiklikud toetused ja neid isegi ette maksta, mis oli kindel viis endale kõrgemates klassides toetajaid leida.

Ühe Briti saatkonna ametniku kirjelduse järgi oli tänav "varahommikust kuni hilisõhtuni täis printse ja printsesse, hertsogeid ja peere ja hertsoginnasid jne, ühesõnaga kogu Prantsusmaa hiilgust. Nad müüvad mõisu ja pandivad oma ehteid, et osta Mississippi aktsiaid. Niisiis leiutati Prantsusmaal nii sõna "antrepenöör" kui ka sõna "miljonär". Law'l oli põhjust Loojat päris mitme asja eest tänada.

Kui ta järgmisel kuul kõigiti kombe- ja korrakohaselt Prantsusmaa finantside peakontrolöriks kinnitati, oli tema triumf täielik. Law' kontrolli all olid sellega kõigi Prantsusmaa kaudsete maksude kogumine; kõik Prantsusmaa 26 rahapaja, kus vermiti Prantsuse kuld- ja hõbemünte; Louisiana koloonia; Mississippi kompanii, millel oli monopol tubaka impordile ja müügile; Prantsusmaa karusnahakaubandus Kanadaga; kogu Prantsusmaa kaubandus Aafrika, Aasia ja Ida-Indiaga. Näiteks Ta kaotas. Teine kord pani ta välja 10 ühe vastu, et sõber ei viska kuue täringuga kokkulepitud punktisummat.

Võib-olla kaotas ta seegi kord, sest võimalikke tulemusi on kõigest Tõenäosus saada 21 punkti on umbes üks kümne vastu. Kuid suurim kihlvedu oli ikkagi tema süsteem. Nagu kirjutas keegi murelik Briti diplomaat Kihlveo ajal, Juba enne tema määramist finantside peakontrolöriks olid hakanud ilmnema esimesed märgid mullitsükli neljanda faasi — ängi — peatsest saabumisest.

Kui Mississippi aktsia Aktsiaoptsioonid ja lihtaktsiad Otsekui asjade lihtsustamiseks tuli Law oli lasknud välja ka liivrised optsioonid primesmis andsid omanikule õiguse järgneva kuue kuu jooksul 10 liivri eest osta ühe aktsia see tegi kokku 11 liivrit — liivrit rohkem kui oli 8.

Need meetmed võimaldasid hoida aktsia hinda ülalpool liivri piiri kuni jaanuari keskpaigani tõsi, kindlaksmääratud hind muutis optsioonid väärtusetuks; seepeale lubas suuremeelne Law optsiooniomanikel need vahetada aktsiateks kursiga kümme optsiooni ühe aktsia eest. Väljaspool aktsiaturgu kogus inflatsioon hirmuäratavalt jõudu. Oma tipphetkel See oli Law' ringlusse paisatud lisaraha mõju.

Veidi enam kui aastaga oli ta ringleva paberraha massi kahekordistanud. Pole üllatav, et paberraha devalveerimist kartes hakkas nii mõnigi taas eelistama kuld- ja hõberaha. Üdini absolutistina reageeris Law esmalt keeldude ja käskudega. Pangatähed kuulutati ainsaks maksevahendiks, kulla ja hõbeda väljavedu keelati, nagu ka kullast ja hõbedast esemete tootmine ning müük. Võimudel oli voli selle keelu jõustamise eesmärgil otsida läbi inimeste kodusid.

Voltaire nimetas seda "kõige ebaõiglasemaks ediktiks, mis iial välja antud" ja "türanliku absurdi viimseks piiriks". Nende sageli omavahel vastuolus olevate määruste voog aga ajas inimesed ainult segadusse ja tõestas reeglit, et absolutistlikul võimul on kalduvus üritada muuta majandusseadusi nii, et nad võimule sobiksid.

Ühel päeval trükiti paberraha, nii et trükipress tuline, järgmisel päeval seadis Law eesmärgiks piirata paberraha hulka 1,2 miljardiga. Ühel päeval oli Mississippi aktsia kindlaksmääratud hind liivrit, järgmisel päeval enam mitte.

Kui garanteeritud hind Kuu lõpuks oli see langenud liivrile. See tähendas, et rahamassi kasvult oli taas piirang maha võetud, hoolimata sellesama dekreedi kinnitusest, et "pangatäht on raha, mille väärtust ei tohi alandada", ning hoolimata varasemast eesmärgist piirduda 1,2 miljardi liivriga.

Nüüdseks olid väikeinvestorid juba vägagi rõõmsad, et võisid aktsiad vahetada paberrahaks kursiga liivrit tükk. Näis vältimatu, et üsna varsti müüakse kõik aktsiad maha, mis põhjustab võimsa sularaha juurdevoolu ja inflatsiooni tõusu. Ühtlasi devalveeriti paberraha, millega hüljati varasem lubadus seda mitte teha. Nüüd tuli äkki ilmsiks, et isegi absolutism, see Law' süsteemi alustugi, ei ole kõikvõimas. Rahva üldine pahameel sundis valitsust need meetmed vaid kuus päeva hiljem ära muutma, kuid usaldus süsteemi vastu oli kadunud ja seda asjaolu ei saanud enam miski muuta.

Pärast põgusat tuulevaikust kukkus aktsia hind algselt liivrilt Vihane rahvahulk kogunes panga ette ja pangal oli raskusi, et 40- 100 taringut paevas kauplemise susteemi inimeste nõudlust paberraha järele. Lendasid kivid, purunesid aknad. Pole võimalik kirjeldada, kui suur ja üldine on olnud nende jahmatus ning masendus toimunu üle; kõik siniverelised printsid ja muud tähtsad isikud avaldavad häälekalt oma vastuseisu.

Asevalitseja andis järele, tühistades Law pakkus vabatahtlikku tagasiastumist, kuid seda ei lubatud, vaid ta vallandati